Mis haigus on jämesoolevähk?

Kui levinud haigus on jämesoolevähk?

Jämesool on peensoole lõpust pärakukanalini ulatuv soole osa, mis jaguneb umbsooleks, käärsooleks ja pärasooleks. Jämesooles imenduvad vesi ja mineraalsoolad ning jõuavad lõpule seedeprotsessid. Jämesoolevähk on enamasti limaskesta kasvajast alguse saanud pahaloomuline kasvaja, mis paikneb jämesooles. Enamik jämesoolevähkidest tekib astmelise vähitekkeprotsessi tulemusena algselt healoomulistest kasvajatest ehk polüüpidest.

Jämesoolevähi teke on astmeline ja mitme teguri koosmõjust sõltuv protsess. See tähendab, et vähi tekkeks on vaja mitme vähki põhjustava teguri enamasti aastatepikkust koostoimet. Astmeline protsess peegeldab elu jooksul omandatud mutatsioonide teket ja kuhjumist. Algselt on tegemist soole limaskesta healoomulise kasvajalise muutusega. Aja jooksul võib toimuda aga healoomulise muutuse ehk polüübi suurenemine ja ehituslik teisenemine. Kõik polüübid ei arene soolevähiks. Võimalik on ka polüüpide taandareng, kuid umbes iga kahekümnes polüüp areneb edasi ja temast võib tekkida vähk

Jämesoolevähk on sageli esinev haigus, mis ohustab peaaegu võrdselt nii naisi kui ka mehi. Eestis haigestub jämesoolevähki igal aastal peaaegu 1000 inimest. Jämesoolevähk on suur ülemaailmne terviseprobleem, asetudes vähisurma põhjustajana esimese kolme sagedasema vähitüübi hulka.

Millised on riskitegurid?

Kuna jämesoolevähk on aeglase ja astmelise tekkega, siis vanuse kasvades suureneb ka risk haigestuda vähki. Haigestumise risk suureneb oluliselt alates 50. eluaastast – 90 protsenti jämesoolevähi juhtumitest esineb inimestel, kes on vanemad kui 50 eluaastat.

Kõige rohkem avastatakse jämesoolevähki esimest korda üle 70-aastastel inimestel. Mida kõrgem on keskmine eluiga ja mida rohkem on elanikkonnas vanemaid inimesi, seda suurem on jämesoolevähi oodatav esinemine.

  • Lisaks vanusele on jämesoolevähi olulised riskitegurid toitumisharjumused, eelnevate healoomuliste jämesoolekasvajate ehk polüüpide olemasolu, jämesoolevähi esinemine lähisugulastel (näiteks üks jämesoolevähi või olulise polüübi juhtum lähisugulasel kahekordistab riski) ning ülekaalulisus.’
  • Riski suurendab ka suitsetamine, samuti liigne punase liha tarvitamine toidus. Samas pole viimase teguri mõju kvaliteetsetes teaduslikes uuringutes lõplikult tõestatud. Inimestel, kes liiguvad rohkem ja tarvitavad väiksema kalorisisaldusega toitu, on jämesoolevähi tekkimise risk natuke väiksem.
  • Riski suurendavad muu hulgas teatud kaasuvad haigused ja eelnevad operatsioonid – inimestel, keda on kas polüübi või jämesoolevähi tõttu eelnevalt opereeritud, on natuke suurem jämesoolevähi risk.
  • Jämesoolevähk tabab 75 protsendil juhtudest inimesi, kellel puudub pärilik eelsoodumus ehk suguvõsas pole esinenud vähki. Umbes 25 protsenti jämesoolevähi juhtudest on perekondlikud ehk eeldatavasti pärilikud, aga seejuures ei pruugi täpne geenirikete arv, paiknemine, iseloom ja mehhanism teada olla. Umbes 2–5 protsendi juhtude puhul on tõestatud, et nad on konkreetsetest geenimuutustest tingitud.

Millised on jämesoolevähi tunnused?

Jämesoolevähk tekib aeglaselt ja varasel soolevähil puuduvad sümptomid. Suhteliselt pikk peiteperiood pakub head võimalust kasvaja varaseks avastamiseks.

Varakult tuvastatud ja korrektselt eemaldatud polüüp ehk healoomuline kasvaja hoiab ära jämesoolevähi tekke.

Kaebusi põhjustab jämesoolevähk siis, kui kasvaja on väga suur või ka soolest väljapoole levinud. See võib tähendada ravitulemuste halvenemist ja ravi muutumist keerulisemaks. Samas oleks paikne ehk ainult sooleseinaga piirduv jämesoolevähk ohutult ja heade tulemustega lihtsamini ravitav.

Jämesoolevähi iseloomulikeks sümptomiteks on veritsus pärasoolest, muutunud sooletegevus (kõhukinnisus, aeg-ajalt tekkiv kõhulahtisus, valulik pakitsus/tugev roojamis- või urineerimisvajadus, mis ei pea viima roojamisele või urineerimisele), kõhu- või seljavalu, aneemia, patsiendi või lähedaste poolt kompides tunda olev kasvaja.

Enne kaebuste tõttu arsti poole pöördumist võib vähk olla ühest kohast edasi levinud teise ehk andnud siirdeid teistesse organitesse. Jämesoolevähi ravi edukuse määrab soole vähist haaratuse ulatus ja keerukus. Samuti kaugsiirete ehk teistes organites paiknevate haiguskollete olemasolu või puudumine.

Üldine reegel ütleb, et kõik vähemalt sentimeetrise või suurema läbimõõduga kasvajalised moodustised tuleb ravida ehk täielikult eemaldada.

Kuidas jämesoolevähki ravitakse?

Viimastel aastatel on jämesoolevähi ravivõimalused oluliselt edasi arenenud.

Vähemalt sentimeetrise läbimõõduga polüübid tuleb avastamisel kindlasti eemaldada. Oluline on polüübi eemaldamise kvaliteet – kui see on eemaldatud täielikult ehk tervete kudede piires, siis on polüübi uuesti tekkimise risk äärmiselt väike. Seda eeldusel, et tegemist on healoomuliste muutustega. Kui tegemist on düsplaasia ehk vähieelse seisundi või vähiga, siis võib polüüp pärast eemaldamist tagasi tulla.

Jämesoolevähki opereeritakse kas kirurgiliselt (avatud meetodil suure kõhulõike kaudu) või laparoskoopiliselt (kõhuõõne vaatlemine laparoskoobi abil läbi naha ja lihaste tehtud väikese lõike kaudu). Jämesoolevähi terviklikus ravis on olulisel kohal ka kiiritusravi ja keemiaravi. Need parandavad koos kirurgilise raviga haiguse ravitulemusi. Teatud juhtudel on patsiendid kiiritusravi ja keemia ravi tulemusel terveks saanud ka ilma kirurgilise ravita.

Tänapäevased teadmised ja kogemused võimaldavad kirurgiliselt ravida ka kaugele arenenud jämesoolevähki, mis on levinud teistesse organitesse, näiteks maksa või kopsudesse.